Teadusteatri
etenduse loomine võib olla keeruline, kui puuduvad varasemad kogemused ja
teadmised.
Kuid ära muretse: see lehekülg on loodud just selleks, et anda
vajalikke nõuandeid ning teha loomisest nauditav
ja rahuldust pakkuv protsess.
Lae alla teadusteatri lavastuse loomise juhised või tutvu nendega allpool:
Üldine arusaam sellest, mida teadusteater endast kujutab, on erinevates riikides ja teadusteatri lavastusi loovate inimeste ringkondades erinev.
Näiteks võib tegemist olla loengu vormis etendusega, kus näitleja viib läbi teaduskatseid ning selgitab nende aluseks olevat teadust; või traditsioonilise näitemängu vormis, kus tegelased muu tegevuse käigus seletavad lahti teaduslikke nähtusi. Mõnikord on teadusteater aga hoopis pantomiimina lahendatud, kus ei räägita ühtegi sõna.
Teadusteater on meelelahutuslik ja kaasahaarav etenduskunsti vorm igas vanuses ja soost inimestele teaduse teemadel rääkimiseks ning teaduse vastu huvi äratamieks. Teadusteatri lavastuse loomine on paras väljakutse, kuid mõningate juhiste ja heade näpunäidete abil saab see protsess olla nauditav ja rahuldust pakkuv.
Teadusteatri
etendusi saab lihtsasti esitada koolitöö osana, kohaliku noorte- või
kogukonnakeskuse projekti raames või isegi lõbusa etteastena perekondlikul
koosviibimisel. Käesolevas juhendis keskendume teadusteatri etenduse korraldamisele
koolis, kuid kõik näpunäited ja juhised kehtivad sama hästi ka muudes
olukordades.
Teadusteatri lavastuse loomise esimene samm on moodustada põhimeeskond - tuumik, kellega koostöös seda teha. Koolis võib selleks olla kogu klass, draama- või teadusklubi. Niisamuti võib välja hõigata avatud kutse kõikidele kooli õpilastele. Sul on vaja usaldusväärset meeskonda, kellele erinevaid ülesandeid delegeerida. Hea mõte on kaasata teisi õpetajaid ja lapsevanemaid.
Sõltuvalt teadusteatri lavastuse ambitsioonist ja mastaabist, võite vajada järgmisi isikuid:
Kui meeskond on koos, korralda mõned kohtumised, kus saate teha ajurünnaku, arutada läbi ideed, eelarve, ajagraafiku, iga osaleva isiku ülesanded ning muud üldised korralduslikud aspektid. Lihtsaimaks mooduseks on alustada etenduse teema ja põhieesmärgi määratlemisest (mida te soovite publikule öelda, millist teemat käsitleda) ja seejärel vaadata läbi üldisemad aspektid. Põhiasjad, mida tuleb selgeks mõelda:
Teema loob raamistiku, mis seob katsed ja muud tegevused üheks terviklikuks kogemuseks. Teema tuleb valida kohe protsessi alguses, kuna sellest saab keskpunkt, mille ümber kõik muu keerlema hakkab. Teemast lähtuvad süžee, tegelased, katsed ja kujundus.
Teemasid on erinevad, näiteks füüsikalised või keemilised nähtused nagu tuli, vesi, elekter, akustika ja optika. Teemad võivad keerelda teatud olukordade ümber - näiteks mõni tuntud lugu, kuriteo toimumispaik, ajareis või mis iganes pähe tuleb. Valige selline teema, mis teid kõiki inspireerib ja palju mõtteid tekitab.
Teema valimisel koos õpilastega on sageli edukaks mooduseks ajurünnak. Paluge kõikidel teie meeskonda kuuluvatel õpilastel kirjutada märkmepaberile kolm huvi pakkuvat või puudutavat teemat. Seejärel pange kõik märkmepaberid seinale, laske kõigil need läbi lugeda ning pange teemad hääletusele.
Teadusteater kui õppimis- ja meelelahutusviis sobib igale vanusele. Vaatamata sellele tuleb teada, kes on teie sihtgrupp. Oma vaatajaid silmas pidades tuleb valida väljendusvahendid ja käsitletava teema üksikasjalikkuse tase.
Sõltuvalt publiku koosseisust, saab teadusteatrit esitada muinasjutulaadse laste etendusena, põhikooli teadustunnina, stand-up komöödiana täiskasvanutele või teha seda hoopis veebiülekandena veelgi laiemale auditooriumile. Võimalusi on palju.
Teadusteatri lavastuse loomisel võib olla mitmeid põhjusi: mõne teadusliku nähtuse lihtsamini mõistetavaks tegemine või hoopistükkis meelelahutus. Kooli kontekstis kasutatakse teadusteatrit just õppimise lõbusaks ja kaasahaaravaks muutmiseks. Sellepärast on vaja enne lavastuse loomist selgeks saada see, millist eesmärki püütakse ja milliste vahendite/meetoditega seda saavutada.
Tõsi on aga ka see, et innu, uudishimu ja armastusega tehtud teadusteater pakub sihtgrupist hoolimata rõõmu kõigile.
Teadusteatri etendus kestab tavaliselt 20 kuni 40 minutit. Noorem publik suudab keskenduda lühemat aega, mistõttu ei ole hea lasta etendusel liiga pikaks venida. Vastasel juhul hajub tema tähelepanu. Loomulikult on pikemaid teadusteatri etendusi, kuid mida pikem on etendus, seda rohkem tuleb vaeva näha selle kavandamisega. Tuleb olla tähelepanelik ja kriitiline just vaatajakogemust silmas pidades.
Soovitame mõelda moodustele, kuidas etendust dünaamilisemaks muuta. Dünaamika tähendab tegevuse muutumist ja teisenemist, ühe rakursi alt seletamise juurest teise juurde liikumist, vaheldamist ja mängimist. Igavus tekib siis, kui laval oleva sisu ja väljendus on monotoonne: kui midagi ei muutu ega teisene, vaid on kogu aeg üks ja seesama: staatiline ja paigaltammuv. Sellisel juhul on lahenduseks vastandite otsimine: näiteks vahelduvad naljakad ja kurvad elemendid, lärm ja vaikus, pimedus ja valgus. Teadusetendus peaks olema publiku jaoks nagu Ameerika mäed, kus emotsionaalsed ja intellektuaalsed kogemused vahetuvad. Nähke dünaamilised muutused juba stsenaariumit kirjutades ette!
Teadusteatrit võib teha erinevates vormides. See võib põhineda katsetel, kus esinejad viivad läbi katseid ning seovad neid igapäevaste olukordade või metafooridega; see võib olla juba olemasoleva näidendi lavastus; või improvisatsiooniline loo jutustamine; pantomiim, tants või miks mitte ka muusikal. Kaaluge ajurünnaku käigus erinevaid vorme, pange need hääletusele ja valige formaat, mis tundub teile kõige atraktiivsem ja publikut silmas pidades kõige kasulikum.
Teadusteatri lavastust on võimalik luua ka veebipõhise audio- või videformaadina. Nagu näiteks audiorännakut ja loojutustamist põimiv „Vesi“, mille leiad pealeheküljelt.
Sündmustik ehk süžee on lavastuses olevate muutuste ja juhtumiste jada, mis moodustavad algusest lõppu liikudes ühe terviliku teose. Stsenaarium on sündmustiku detailne lahtikirjutus koos selgitavate märkuste, tegevuste, dialoogide ja muu vajalikuga. Stsenaariumi väljatöötamine on äärmiselt oluline, kuna see on lavastuse selgroog, mis seob katsed, loojutustamise ja tegevused üheks tervikuna hoomatavaks teoseks.
Esimene võimalus stsenaariumi selgroole läheneda katsetuste kaudu. Kujuta ette, et valid oma lavastuse teemaks vee. Teema on lai ning sul on virnade viisi katseid, mille seast valida. Näiteks võid alustada sellest, et räägid publikule meie planeedil oleva vee päritolust. Üks moodus, kuidas seda katse abil näidata, on süüdata vesinikuga täidetud õhupall, et tutvustada H2 ja õhus leiduva hapniku vahelist reaktsiooni, luues keemiliselt H2O. Edasi võid käsitleda vee keemilisi omadusi ja viia läbi paar keemial põhinevat katset. Seejärel liigu edasi füüsikaliste omaduste juurde, nagu näiteks vee pindpinevus või soojusmahtuvus. Nii saab publik aru, kuhu nad on sattunud, jälgivad teie lugu ja tõenäoliselt mäletavad ka mõnda teie antud selgitust.
Tõenäoliselt on kõige lihtsamaks teeks valida juba olemasolev näidend ning lisada süžeesse mõned teaduskatsed. Näiteks valid muinasjutu inetust pardipojast ja lisad jutus aset leidvate sündmuste vahele vee-teemalisi teaduskatsed. Võimalusi on palju, tasub omavahel arutada. Süžee on loomise ülesande võib anda õpilastele, lastel neil üles leida oma sisemine näitekirjanik
Kui oled loo ja lähenemise selgeks teinud, on kasulik kirjutada see üles koos kõikide vajalike kommentaaridega oma katsete kohta (millal need toimuvad, kuidas need etappide kaupa toimuvad), kirjeldades lava ja õhustikku (rekvisiidid, heli, valgus), kes mida ütleb (dialoogid). Teisisõnu - kirjutage stsenaarium. Stsenaarium on ühise toimetamise ja kokkulepete plaan, kus tuleb välja, kes mida millal ütleb, kes mida teeb, mis juhtub ja muutub, kus siseneb uus tegelane, millal käivitub mis heli ja palju muud.
Kui stsenaarium on valmis, andke sellele tabav pealkiri. Lavastuse pealkiri puudutab teemat otse või vihjamisi, kuid peab tekitama publikus ootust ja uudishimu.
Stsenograafia on lavakeskkonna ja -õhkkonna loomise praktika. Kuna iga teadusteatri lavastus on unikaalne, on ka selle keskkond ja õhkkond ainulaadne, väljendades otseselt või vihjamisi käsitletavat teemat. Järgnevalt mõned aspektid, mida teadusteatri etenduse ettevalmistamisel kaaluda.
Lava ja toimumispaik. Valige koht, kus on piisavalt ruumi nii etendajatele kui publikule. Oluline on jätta nõudlikumate katsete puhul ruumi. Lava ei pea tingimata olema klassikaline tõstetud osaga teatrilava, vaid see võib asuda publiku keskel, ruumis paiknevatel erinevatel "saartel", õues, või tegelikkuses peaaegu mistahes ruumis. Leia fantaasia ja vajaduse vahel hea kompromiss.
Valgustus. Jälgi, et lava oleks korralikult valgustatud ning sama hästi nähtav nii esimeses kui ka viimases reas istujatele. Lisaks eesmistele, etendajate nägu valgustavatele valgusallikatele on kasulik kasutada ka tausta- või tagantvalgust. See muudab etendajad ja dekoratsiooni mitmeõõtmeliseks ning aitab vabaneda ruumi "tasapinnalisusest".
Juhul kui mõned katsed toimuvad tulega, siis jälgi, et tulesid oleks võimalik lavalt hämaramaks keerata, et leegid oleksid publikule paremini näha. Kui keegi teie meeskonnast vastutab valgustuse eest (näiteks valgustehnik), anna talle enne etendust teada, millises järjestuses katsed toimuvad, et ta teaks, millal tulesid heledamaks keerata ja millal hämardada. Üldises mõttes on alati kasulik tehnilised lahendused enne etendusi läbi proovida ja täpsed kokkulepped tehniliste inimeste ja etendajate vahel sõlmida.
Kostüümid. Veendu, et kõik tegelaskujud oleks riietatud nii, et publik mõistaks, kellega tegu on. Tegemist võib olla täiskostüümiga koos vajalike rekvisiitide ja detailidega (näiteks mask või müts), või tinglikumate kostüümidega, kus esikohal on näiteks rõivaste värv (näiteks roheliste riietega kapsauss) või iseloomustav detail (professori prillid või Einsteini parukas).
Katseid läbi viivate tegelaste kostüümide ohutusele (lihtsasti seljast võetav, ilma rippuvate, kergesti süttivate osadeta) ja kaitsevarustusele (kaitsekindad ja -prillid) pööra erilist tähelepanu. Veendu, et kostüüm ei piira esineja liikumist laval ning vastab ettevaatusnõuetele.
Lavakujundus. Hea lavakujundus loob õige tegevuskoha (näiteks hullu teadlase labor või salajane kelder), kuid viitab ka käsitletavale teemale (näiteks vee teema juures võib laval olla veega seotud elemente või toimub tegevus hoopis madalas basseinis.) Oluline on kujundada lava, mis vastab ohutusmeetmetele ega piira laval toimuvat liikumist ega tegevusi. Laval kasutatavad kujunduslikud elemendid sõltuvad etenduse teemast. Hea kujundus toetab sinu lugu, aitab publikut köita ning muudab kogemues meeldejäävaks (eriti kui etenduse sihtpublikuks on lapsed). Lava on esimene, mida me tulede süttimise või eesriide kerkimise järel näeme.
Ideaalis tuleb katsed valida stsenaariumi kirjutamisega käsikäes. Võimalike temaatiliste katsete loetelu koostamine saab toimuda internetiotsingute teel. Kui vaja, kitsenda otsinguid ning leia katsete vahel rohkelt kokkupuutepunkte. Kui nimekiri on koos, tuleb parimad ja kasulikumad välja valida. Nõnda on võimalik üksnes erinevaid katseid otsides luua sidus katsete jada, mida omavahel orgaaniliselt põimides moodustub katsetele baseeruv süžee.
Teiseks võimaluseks on töötada juba olemasoleva looga. Selles tuleb leida need hetked, kus katsed peaksid toimuma ning seejärel sobivad katsed leidma. Kui toote näiteks lavale muinasjutu kolmest põrsakesest, siis saate teha väikse katse iga kord, kui põrsakesed ehitavad maja, kasutades materjale, millest põrsakesed maju ehitavad. Näiteks võite demonstreerida, mis juhtub siis, kui suur kuri hunt püüab maju pikali puhuda ja selgitada, miks see juhtus ja mis põhjusel majad kokku varisesid (või jäid püsti). Või kui suur kuri hunt ronib korstnast alla ja saab põletada, siis võite läbi viia katse tulega ja selgitada, miks see juhtus (milliseid komponente on vaja tule süütamiseks).
Katsete valimisel etenduse jaoks on teil täiesti vabad käed. Lihtsalt veendu, et need vastavad ohutusnõuetele ega ületa materjalidele, kemikaalidele jms seatud eelarvet.
Ohutus
on äärmiselt oluline. Etenda alati ohutus kohas ja veendu, et publik on lavast
piisavalt kaugel. Mida tähendab „piisavalt kaugel“? See sõltub katsetest: kui
etenduse teemaks on akustika, siis võib publik olla lavale lähemal, aga kui
kavatsed süüdata laval suuri propaaniga täidetud õhupalle, peab publik olema
ohutsoonist väljas.
Kui esined tundmatus kohas (nt naaberkoolis), siis mine ja tutvu ruumidega enne katsete läbiviimist. Kui katse käigus võivad lahvatada leegid, siis veendu, et ohutsooni ei jää kardinaid, vaipu ega puidust esemeid.
Enne katse teostamist uuri selle teostamist võimalikult põhjalikult ja veendu, et kõik etendjajad on läbiviimis- ja ohtusprotseduuridega tuttavad. Veendu, et sina ise ja kõik esinevad õpilased on teadlikud ohtudest, kuidas võimalike õnnetuste korral kiiresti tegutseda ja muuta kahju minimaalseks. Tuleb tunda iga kemikaali, millega töötad; reaktsiooni kõiki võimalikke tulemusi ja kaasnevaid ohte. Pane tähele, et kemikaalidega töötades tuleb kanda laborikitlit, kaitsekindaid ja -prille iga kord lavale minnes. Kui esineja näeb välja ohutu, siis tunneb ka publik end ohutult. Kui esineja näeb välja, nagu tal poleks aimugi, mida ta teeb, siis ei usu publik esinejate võimekusse, pole kindel nende ohutuses ja seega ei naudi etendust täiel rinnal.
Keemial põhinevate etenduste ohutuse kohta leiate rohkem teavet siit: https://www.youtube.com/watch?v=ftACSEJ6DZA
Harjutamine teeb meistriks! Mida rohkem proovi teha, seda kindlamalt end laval tunned. Mida kindlamalt end laval tunned, seda vähem on etenduse ajal stressi ja seda nauditavam on etendus vaatajate jaoks. Lisaks üksikute repliikide ja dialoogide harjutamisele tasub mängida teatrimänge, mis on väga kasulik moodus, kuidas lõhkuda õpilastevahelisi barjääre nii, et nad tunnevad end üksteise seltsis mugavamalt.
Üks lihtne ja lõbus draamamäng, mida saate õpilastega soojenduseks mängida, on "peegeldusmäng". Jaga õpilased paarideks ja laske kummalgi paaril valida juht. Juht teeb aeglaselt erinevaid liigutusi ja jälgija imiteerib samaaegselt tema liikumist. See harjutus nõuab keskendumist, kuna paari liikumisest peaks olema raske ära arvata, kes liikumise algatab.
Keerulisem teatrimäng, mida tasuks proovida on "Kanali vahetamine". Selleks vali välja kaks kuni neli õpilast ja anna neile alustuseks stseen (näiteks vetelpäästjad, kes päästavad üht uppujat). Kui hüüad: "Läks!", hakkavad õpilased neile antud stseeni mängima. Mingi hetk hüüad: "Stopp!" ja kogu stseen peab tarduma paigale. Seejärel vali üks uus vabatahtlik, kes võib patsutada ühele laval olijatest õlale, et ise selle näitleja asemele astuda. Seejärel hüüate jälle: "Läks!" Isik, kes oli just õlale patsutanud, peab alustama täiesti uut stseeni, võttes aluseks välja vahetatud näitleja asendi. Teised näitlejad peavad improviseerima ja ühinema uue stseeniga. See stseen peab olema täiesti erinev sellest, mis eelnes. Iga kord kui hüüad: "Stopp!", vahetab uus õpilane teise õpilase välja ja loob uue stseeni.
Improvisatsioonilisi mänge leiab ohtralt internetiavarustest.
Kui soojendusharjutused on tehtud, võib alata sõnalise osa, liikumiste ja katsete harjutamine. Kokkuvõttes kehtib reegel - harjuta ja valmistage ette nii palju kui võimalik. Veendu, et õpilased teevad iga katse enne etendust mitu korda läbi. See annab esinejatele enesekindlust juurde ja muudab katse ohutumaks.
Üks suurimaid väljakutseid õpilaste jaoks on teksti päheõppimine. Teksti päheõppimiseks tuleb seda proovis või kodus häälega ette kanda ning mõelda tekstist kui piltidest. Tekst jääb pähe siis, kui sõnadega kaasnevad pildid, aistingud ja tunded. Teksti tasub õppida koos tegevusega, muidu õpime neid eraldi tegema.
Teadusetendusega töötamise käigus ei tohi unustada reklaami. Kui olete teinud usinasti tööd ühe vahva lavastuse loomisega, on ju kahju, kui keegi seda vaatama ei tule. Seega kutsu kindlasti oma meeskond kokku ja valmistage üheskoos mõned reklaamplakatid, -klipid või flaierid. Need riputage üles koolis, internetis või kogunist üle kogu linna. Viimasel juhul pidage meeles kontrollida, kas plakatite ülespanekuks on vaja luba.
Enne etendust kontrollige kõik kaks korda üle:
Esimene etendus on esinejatele stressirohke. Mida rohkem on katset harjutatud, seda libedamat läheb, kuid esinemisnärv võib sellegi poolest alt vedada. Mõnikord kukub katse välja teisiti, kui plaanitud oli. Seestõttu tuleb valmis olla etenduse käigus improviseerima. Sellegipoolest mõtle katse käik enne etendust väga selgelt läbi, et laval halbu üllatusi ei tuleks. Valesti läinud katse üle võib nalja visata. Seejärel on mõistlik katset korrata – see on õpetlik nii läbiviijale kui vaatajale. Lisaks tasub meeles pidada, et pole midagi halba, kui asjad ei lähe alati nii, nagu peaksid – põhiline on see, et esineja ise püsib rahulik ja kindel. Seda, mida tunned sina laval, tunneb vaataja publikus.
Mõned nõuanded näitlejatele enne etendust ja etenduse ajal:
Teadusteatri
etenduse loomine võib olla keeruline, kui puuduvad varasemad kogemused ja
teadmised.
Kuid ära muretse: see lehekülg on loodud just selleks, et anda
vajalikke nõuandeid ning teha loomisest nauditav
ja rahuldust pakkuv protsess.